Lõngaks nimetatakse lühematest kiududest kokku keerutatud toodet, mida sobib kasutada kudumiseks, heegeldamiseks, tikkimiseks, erinevate kangaste tootmiseks ja nööri valmistamiseks. Lõnga alamliik niit on mõeldud masinaga või käsitsi õmblemiseks. Tikkimisniit on toodetud spetsiaalselt käsitsi või masinaga tikkimiseks.
Lõnga valmistatakse nii looduslikest kui sünteetilistest materjalidest ning ka nende kombinatsioonidest.
Looduslikud kiud
Looduslikud kiud jagunevad taimseteks ja loomseteks.
Levinuim taimne kiud on puuvill, mida tavaliselt kedratakse peenikeseks lõngaks kangatööstuses kasutamiseks.
Veel valmistatakse lõnga linast, bambusest (viskoos), kanepist, maisist ja sojast.
Taimsed kiud on enamasti loomsetest vähem elastsed ja ei hoia nii hästi sooja. Samas on taimsetest kiududest lõngad reeglina tugevamad.
Kõige rohkem kasutatav loomne kiud on lambavill. Teised tuntumad on alpaka, angoora, mohäär, laama, kašmiir ja siid. Harvemini kasutatakse kaameli, jaki, opossumi, muskusveise, kassi, koera, hundi, jänese ja pühvli karva ning isegi kalkuni ja jaanalinnu sulgi.
Loomsed kiud on enamasti üsna elastsed ja hingavad hästi. Nad hoiavad endas palju õhku ja seega hoiavad hästi sooja
Sünteetilised kiud
Looduslike materjalidega kombineeritakse sageli sünteetilisi kiude, enamasti akrüüli. Saadaval on nii täielikult akrüülist lõngasid, kui ka akrüüli segusid villa, puuvilla, viskoosi, jt kiududega.
Omadused
Looduslikust materjalist lõngad nõuavad tavaliselt suuremat tähelepanu kasutamises, kuna võivad kokku tõmmata, vanuda, venida, tuhmuda, kortsuda või koide saagiks langeda. Neid töödeldakse sageli nii, et nad oleksid pesukindlad, hoiaksid värvi või oleksid tugevamad.
Valgulise koostisega lõngad (siid, suled, juuksed) võivad allergiat põhjustada (nahalööve, raskused hingamisel, sügelus). Allergikud peaksid pigem kasutama taimset päritolu kiududest lõnga, sest need tekitavad harva ebameeldivaid reaktsioone. Osad allergikud taluvad mahetootmises valmistatud valgulisi lõngasid. Võimalik, et neil põhjustavad allergiat lõnga valgulise koostise asemel hoopis kemikaalid, millega lõnga töödeldakse.
Kui looduslikust materjalist lõnga põletada, siis see pigem kärssab ja lõhnab nagu kõrbenud juuksed. Sünteetilised kiud pigem sulavad. Teades seda põhilist erinevust, saab tuvastada tundmatu lõnga koostist.
Kuna sünteetilised lõngad toodetakse pikkadest kiududest, ei muutu nad ka nii kergesti topiliseks. Samas on looduslikust materjalist lõnga toppe lihtsam eemaldada.
Sünteetilise ja loodusliku lõnga segud omandavad mõlema tüübi omadusi vastavalt proportsioonidele. Sünteetilisi kiude lisatakse ka hinna alandamiseks, vastupidavuse suurendamiseks, valmis eseme kaalu vähendamiseks, masinpesu võimaldamiseks, mustuse tõrjumiseks või erilise värvi ja efekti saavutamiseks.
Struktuur
Kedratud lõng saadakse mitme kiu kokku keerutamisel. Esimesed märgid ketramise kasutamisest on leitud hilisest kiviajast (10 000 – 50 000 e.Kr.) ja ketramine oli üks esimesi protsesse, millega hakati tööstuslikult tegelema.
Kedratud lõng võis koosneda ühest või mitmest kiutüübist. Sünteetiliste ja looduslike kiudude kombineerimine on väga levinud. Levinuimad kombinatsioonid on puuvill/polüester ja vill/akrüül. Väga levinud on ka kallemate kiudude (alpaka, angoora, kašmiir) kombinatsioonid teiste looduslike kiududega.
Kedratud lõng koosneb ühest või mitmest niidist, mis korrutatakse kokku üksteisele vastupidises suunas. Vastavalt lõplikule korrutuse suunale, on lõng S- või Z-keeruga. Ühekordsel lõngal on esialgne ja viimane keerd samas suunas.
Filamentlõng koosneb filamentkiududest (väga pikad ühenduskohata kiud), mis on kas kokku keerutatud või lihtsalt grupeeritud. Paksud ühekiulised variandid on enamasti kasutuses tööstuses ja harva tekstiili või kaunistuste valmistamiseks. Siid on naturaalne filamentlõng ja sünteetiliste toodetega üritatakse saavutada siidile sarnast väljanägemist.
Värvid
Lõnga kasutatakse nii värvimata kujul kui ka looduslike või tehislike värvidega töödelduna. Enamikel lõngadel on kogu ulatuses ühtlane toon, kuid üsna levinud on ka üleminekutega lõngade kasutamine.
Säbruline ehk tviidlõng sisaldab teist tooni kiudude osakesi.
Üleminekuga lõng sisaldab ühe ja sama värvi erinevaid toone.
Mitmevärviline lõng koosneb kahest või rohkemast erinevast värvist.
Isetriibutav lõng on värvitud nii, e kudumisel või heegeldamisel moodustuksid iseenesest triibud.
Segulõng (mix) koosneb erinevat värvi kiududest, mis võivad olla ka üksteisele sarnastes toonides.
Lõnga paksus
Lõnga kogust arvestatakse enamasti kaalu järgi grammides või untsides. U.S.A.-s, Kanadas ja Euroopas müüakse lõnga enamasti kaalu järgi, enamasti 25g, 50g või 100g tokkides. Osad firmad kasutavad mõõtühikuna untsi (28,3g) ja levinumad on 3, 4, 6 ja 8 untsi kaaluvad tokid. Lõngatokid kaalutakse standard temperatuuril ja niiskuses, sest lõng võib niiskust endasse imeda. Tokis oleva lõnga koostis meetrites võib oluliselt erineda sõltudes tema koostisest, raskusest ja jämedusest. Näiteks on pitsi kudumiseks sobivat mohäärlõnga 50g tokis mitusada meetrit, samas aga 50g paksu villast lõnga annab ainult 60 m.
Lõngavööl (paber ümber toki, millel kirjas info lõnga kohta) on enamasti kirjas ka koetihedus, mis näitab, mitu silmust ja rida ette antud varrastega/heegelnõelaga 10 cm või 4 tolli mahub. Kuna iga käsitöölise käekiri on erinev, siis see number on ainult soovituslik ja igaüks peaks enne töö alustamist tööproovi tegema ja sealt oma koetiheduse välja lugema.
Peenvillaste lõngade puhul on kasutuses ka tex süsteem, mis näitab, mitu grammi lõnga mingi pikkuse kohta on. Nt 28/2 tähendab, et 28 meetrit lõnga kaalub 2 grammi.
Lõnga tüüpe jaotatakse ka lõnga paksuse järgi, kuid Eestis kasutatakse seda süsteemi vähe ja ajab mustrit lugedes kuduja/heegeldaja sageli segadusse.
Antud süsteemi mõistmiseks üks tabel, kus nimetused on jäetud sellised, nagu nad lõngavööl või mustrites on:
Allikas: Wikipedia